Öö kiskus täna pikale. Tahtsin nii väga kellegagi peole minna, aga polnud kellegagi minna. Jama. Oleks kedagigi olnud… Päris üksi ka ikka minema ei hakka, pole nagu kunagi minu teema olnud. Ja siis käisime sõitsime autoga mööda linna. Mitte mina ei sõitnud, üks õe sõbranna. See on ka ikka mingi eriti imelik tegvus. Sõita lihtsalt mööda linna ringi. Hmmm…Tunnikese sõitsin ja siis tulin koju. Siis arutlesime elu ja surma teemal. Rääkisime usust ja maailmast. Ja siis läksime laiali. Ja oligi hommik ja jalad külmetasid. Võtsin ühe asperiini ja jõin teed. Ja ma olin õnnelik, et mul oli olnud see öö.

Saigi läbi mu järjeuni!

Täna on nii lihtsalt, nii värske laupäev. Neid on meil viimasel ajal üha enam olnud.  Pidu ikka nii tihti ei pane, kui vanasti. Hakkame vist juba ikka suureks kasvama. Varem nagu ei kujutanud ettegi, et kui on vaba reede, et siis pole möllu. Ja laupäev oli alati surnud päev. Siis ei jõudnud midagi teha, isegi mitte mõelda. Aga nüüdseks on meist saanud elu-valu karskalsed. Mõmm joob ainult saunas käies ühe õlu ja minust ei tasu üldse rääkidagi Muidugi eks vahel ikka on saanud šampust limpsida, aga see on küll niiiiii vähe…Jaaaa, elu läheb edasi ja tasapisi loksuvad kõik asjad niimoodi paika nagu vaja. Elupidutsemised on vist peetud ja nüüd võib ka vahelduseks korraliku inimese elu proovida. Pole paha, muide!!!

Olen juba kolm ööd järjest näinud oma esimest armastust, oma esimesi tõelisi suudluseid unes. Ja iga öö kipub asi aina metsikumaks minema. Kõik need kunagised tunded on juba ei tea kust välja rebitud. Ja ma pole ise nagu mõelnudki kõige selle peale. Ja aju nagu iseenesest töötab. Tekitab unistusi, meenutusi…IMELIK. Varsti kohe aga mu unenäod kaovad, sest ma lähen tagasi tööle ja siis ma enam und ei näe. Või kui näen, siis ei mäleta. Aga meeletud unenäod on mul ikka Hmm, mind kuradikest!

- väikest kiisut aknal, nagu portselankuju;

- ilusat, muigavat meest voodil;

- säravate silmadega sõpra;

- suuri lumehelbeid;

- öist rahu ja vaikust;

- lumiseid puid;

-tuledes maja, mis on nagu muinasjutus…

Selline ilu on talves!

-

Tere 2. jaanuar! Täna juba enam pohmakat pole…Päris hea on olla…eile oli küll paha. Pea valutas ja käis ringi. Ok, see selleks. Nüüd tahaks uuelt aastalt midagigi soovida. See aasta vahetus nii kähku. Jõudsime raekojaplatsi ja oligi juba 00.00. Polnud külm ega miskit. Tavaliselt oleme alati külmetanud ja ootanud, kunas tuleb pauk. See aasta tuli pauk täiesti kiiresti. Kõik oli nagu kiirenduse peal. Lõbus oli, naljakas. Pahvisin vesipiipu ja mulisesin. Tantsisime hip-hoppi ja põgenesime koju. Kütsime ahju, siis ma käisin purjus peaga koeraga jalutamas ja siis olime…Ja uus aasta juba oli…

Ah jaa, need soovid nüüd…

Et ma oleksin tubli ja oskaks hinnata kõike seda, mis mul on!

Õnnelikku uut aastat!

See aasta tulevad jõulud ja aastavahetus mõningate sõprade võrra vaesemalt. Mõned inimesed on läinud ja mõni asemele tulnud. Kahjuks pole ma veel suutnud kõike, mis sel aastal hinge mustanud on, unustada ja andestada. Eelkõige on see kahjuks minule. Aga tagasiteed enam pole, sinna kus kõik katki jäi, tagasi minna ei tahaks ja mujale tagasi minna ei saa. Pole midagi lihtsalt rääkida, pole millegi eest vabandust paluda…tuleb lihtsalt üle saada, eks aeg parandab ka need haavad. Ikkagi on kuidagi nukker ja poolik uude aastasse minna inimesteta, kes väga kaua olid osake meie elust. Aga nii see on, nii see on…

Veel on hingel möödunud tööaasta. Aasta oli täis kahtlusi ja lõpuks ka eneseleidmist ning -mõistmist. Tuli leppida ja oma vigadest õppida. Oli suht keeruline aasta minu jaoks. Õnneks hakkan ma nüüd harjuma oma uue ametikohaga. Endiselt arvan ma, et see amet ei sobi mulle, aga tegelikult pole mul valikut ja hetkel pole ka selles osas tagasiteed. Tuleb ainult edasi minna ))

Need kaks varju võtan ma uude aastasse kaasa ja püüan neile õnelikku lõppu leida.

Kõik muu on mu elus aga kui üks suur värviline lill. Pole igav, endiselt on olemas sõpru, kes on kallid, on töö, on kool, on autojuhiload, on trenn ja vahel ka mõni pidu, on vanemad ja tervis ja kodu ja koer ja MUIDUGI ON KALLIS INIMENE, kes ikka nii karuuu on!!! Kõik need on põhjused, miks vahel mu silmanurgas on õnnepisar…Aitäh!

Kullakesed soovin teile kõigile armastust ja hingerahu! Ja ilusaid lumiseid pühi!

tsauki…selleks aastaks…

Elu veereb ja nii palju inimesi, kes minu inimesed olid - siiani on, minu mõtetes, südames - on kuidagi kaugeks jäänud. Mitte, et ei tahaks suhelda, et oleks tülli läinud, aga kõigi elud veerevad oma rada pidi, kõigil on aega vähe, k.a ka minul ja nii polegi ma paljusid terve igaviku näinud. Samas kui ma mõtlen iga ühe peale eraldi, siis ikka on nad mu südames erilised ja änksad ajad, mis meil olnud, on nii selgelt meeles. On meeles see, miks üks või teine neist oli nii minu inimene, miks mulle meeldis ja aeg-ajalt tahaks neid kõiki näha ja lobiseda. Oi neid inimesi on palju ja ma olen kindel, et kõik need inimesed teavad, et nad on ikka veel osake minu südamest ja kui ma neid näen, siis on mul appi kui hea meel, et neid nägin!

Tuleb välja, et ma olen ka ikka armukade. Pole juba ammu olnud ja nüüd siis järsku olin. Vai seda armukadeduse ussi, kõik mõtted ajab vussi.

Aga õnneks magasin ennast välja ja sain aru, et pole mõtet väga piinata ennast ja teisi. Sest nii nagu mina tahan, et mul oleks lõbus, nii tahavad ka teised lõbutseda. Aga ilma minuta lõbutsemine, see ei mahtunud mulle lihtsalt pähe. Ilma minuta naerda, kuidas nad võisid ometi!

Maailm minu ümber jääb aina pisemaks. Ometi pole sinna midagi parata! Et see maailm kõik endasse neelab. Mida rohkem ma enda ümber vaatan, seda rohkem ma näen seda, et inimestel pole tähtsust. Tähtsus on ainult asjadel ja kirgedel ja iseendal.

Kõige raskem on sellises maailmas jääda iseendaks, mitte lasta end neelata. Aeg-ajalt tekib tunne, et muudmoodi ei jäägi sa ellu, kui oled huntide seal, siis pead huntidega koos uluma. Ainult nii uluda on raske ja see tekitab hinge nii raske tunde, et ma lihtsalt ei taha, ei suuda, ei või!

Õnneks usun ma veel sellesse, et iga asi laheneb omal heal moel. Ja varsti pole ma enam nii kurb!

Istun  siin diivanil ja äkki tuleb mulle meelde, appi mul on ju blogi! Ei tea, kas ta alles on, lähen vaatan…Ongi alles! Ja mul on isegi aadress meeles ja paroolidki on veel peas. Nii kahju…,nii kaua unarusse jäetud…, minu väike blogike.

Pole hullu. Elu on siiani nii hirmus kiire olnud, et pole aega sõpradelgi külas käia. On mitu, mitu inimest, kelle juurde juba ammu oleks minna tahtnud, aga lihtsalt pole jõudnud.  Aga varsti algab mul puhkus ja peale jaanipäeva saan kõiki külastada, keda ammu olen juba tahnud näha.

Sel laupäeval on meil klassikokkutulek. Ootan juba põnevusega, saab hullult mulada ja põnevaid  inimesi näha-kuulda.

Koolitöö on siiani ikka edukam olnud, kui viimase viie aasta jooksul ja kes teab, äkki augustis saab see kõik kord läbi…Ma soovin seda küll, hästi tasakesi, et keegi ei kuuleks…

Aitab kah praegu, kell on palju juba ja vaja puhata ööiseks kakaralliks, mis mind ja njuufat ees ootab!