…ma pole ka juba sada aastat kirjutanud. See tuleb muideks sellest, et mul on nii palju tegemist, et lihtsalt pole viitsimust olnud. Nädalavahetusel pidasime sünnat, mis oli eriti chill, aga kahjuks sai liiga ruttu läbi. Oleks veel joonudki, aga mu kallike vist hakkab vanaks jääma, sest ta alati veab mind koju, just siis, kui ma tahaks veel edasi juua. Samas ta ilmselt päästab mind surnuks joomisest. Ei tea, peale suitsetamisest loobumist läheb alko mul ikka palju paremini alla. Või äkki kujutan ma jälle endale midagi ette.  Ette kujutada on aga väga tore, sest  siis on vähemalt midagi kirjutada.  Üldiselt ma tunnen  viimasel ajal ennast jubeda realistina ja valus on lausa kirjutada, sest midagi ilusat ja romantilist mu peas pole. Kõik on selge, kalkuleeritud ja mõistuspärane. Ühesõnaga IGAV. Ja muidugi tööd ja tegemised on ka nii tavalised, et mingit pulli otseselt juhtunud pole ja minu hing elab absull kõik vähegi häirivad asjad niisuuguse loogikaga üle, et pole midagi nutta ega naerda. Deem, küll ma olen ikka IGAV.