Päev algas taara vedamisega. Virgutav algus hommikuks, ooo milised aroomid. Muidugi tegin oma seljale aia, seal niimoodi kükitades ja taarat sorteerides. ok… Eks peale taararallit tulin linna ja proovisin kõik kesklinnas müügil olevad mustad joped endale selga. Mitte korraga muidugi. Üks oli ainult ilus, aga raha enam mul niipalju ei olnud, et seda kohe endale saada. Nii ja siis kollasime M-ga veel linna peal ja poole kolmeks pidin hambaarstile minema. Loooooooooooomulikult olin ma jälle hambaarsti aja  telefonis valesti kuulnud ja tegelikult oli mu aeg hoopis kell kaks. Õnneks on mul tore hambaarst, kes armastab nii väga minu hammaste kallal nokitseda, nii et sain ikka tooli ja mõnusaid puuriurinaid kuulda. Nüüd on mul kõik hambad terved, hingeõhk värske ja orbitiline. No ja edasi juhtus veel mõni huvitav asi, jäime mingite inimestega R-kioskisse kinni. Uks ei tulnud lahti. Üks tüdruk oli targa peaga seda ukselukku seal keerutanud ja meid kinni võlunud. Kaks R-kioski mutti olid endast väljas, muudkui tänitasid, et no oli nüüd vaja näppida ja et see kes tegi, tehku nüüd uks ise lahti. Väljaspool olid vene vanamutikesed, kes ka jõu ja nõuga püüdsid abiks olla. Mina olin lihtsalt vait ja närvis ja mõtlesin, et on ikka loll tibi, oli tal vaja seda ust näppida, buss läheb nüüd ka mul veel ära. Õnneks mingi ime läbi sai mutike ukse lahti ja jõudsin veel nr 4 peale, et koju kiiresti saada. Sõitsin bussiga ja kodu oli juba peaaegu paari sammu kaugusel, kui bussijuht lihtsalt külma tursa näoga Kastani peatusest mööda sõitis. Mis siis, et rahvas bussis lõugas, ei kottind bussijuhti. Sõidutas meid Kalmistu peatusesse ja teatas uhkelt:”Kastani, järgmine peatus Kalmistu.” Juhhhuuuu…Einoh proovi siis niimoodi külma närvi säilitada, vägisi kisub asi veriseks