Täna olen siis lõpuks jõudnud oma loogikaga nii kaugele, et olen tundeline. Unenäos juba olin ja kui üles tõusin, siis olin juba supertundeline ja õue minnes muudkui mõtlesin ja hing on nii, niii…Muidugi mul on hea meel, et ma vahel ka tundeline olen, see näitab mulle ikka, et ma olen veel naine ja vahel võin mina ka niii, niii…hell olla Ja ometi, kui ma seda siia nüüd kirjutan, siis tahaks selle kohe ära kustutada, aga ma nimelt ei tee seda. Olgugi, et mulle kohe tundub, et nõme on niimoodi õhata, siis pole midagi teha, olengi nõme siis vot.

See ebaharilik tunnetemöll lõppeb õhtuks kindlasti pisaratega ja kõiges on süüdi muidugi tähed.