Vahel on hea ennast petta. Petadki ära ja kõik tundub ok. Ja siis tuleb päev, kui hing tahab enda vastu jube aus olla, vaatad sügavale enda sisse ja saad aru, et kõik ikka pole nii nagu nädal tagasi mõeldud. Aususega muidugi elus läbi ei löö. Ja tundub, et vahel ei tohi enda vastugi aus olla, et teatud asju teha saaks või teatud inimestele haiget ei teeks. Kui hoolida, siis ei saagi aus olla. Ja lõpuks, ei tea ma üldse, et kas see, mis täna tundub õige, on seda ka nädala pärast. Kas see ausus tasuks ennast ära. Äkki ma mõtlen hoopis ümber ja siis on see kõik vale. Ei tea, ei tea.

Leidsin emme juurest oma vana päeviku eile. Lugesin ja lugesin. Küll mulle oli ikka palju poisse meeldinud! Hiihiii… Mõne nime lugedes, ei tulnud nägu kohe meeldegi ja mõni nimi tekitas hoopis üllatust: kas tõesti tema meeldis mulle ka, mis siis, et ühe päeva No ja see nutt ja hala, mis seal päevikus veel oli. Oh jumal küll, naljakas. Olen ikka natuke muutunud. Mõned mõtted olid aga täpselt sellised nagu mu praegusedki. Täitsa minu kirjutatud päevik. Käekiri oli sama kole juba siis, üks sodiladu. Elu paistis ka siis üks sodiladu olevat.

Vähemalt on näha, et ma olen ikka kõvasti edasi arenenud, kui hakata võrdlema. Kõik on ikka palju ilusam ja nunnum ja lõbusam ja armasam. Jeeeeee!