Maailm minu ümber jääb aina pisemaks. Ometi pole sinna midagi parata! Et see maailm kõik endasse neelab. Mida rohkem ma enda ümber vaatan, seda rohkem ma näen seda, et inimestel pole tähtsust. Tähtsus on ainult asjadel ja kirgedel ja iseendal.

Kõige raskem on sellises maailmas jääda iseendaks, mitte lasta end neelata. Aeg-ajalt tekib tunne, et muudmoodi ei jäägi sa ellu, kui oled huntide seal, siis pead huntidega koos uluma. Ainult nii uluda on raske ja see tekitab hinge nii raske tunde, et ma lihtsalt ei taha, ei suuda, ei või!

Õnneks usun ma veel sellesse, et iga asi laheneb omal heal moel. Ja varsti pole ma enam nii kurb!