Elu veereb ja nii palju inimesi, kes minu inimesed olid - siiani on, minu mõtetes, südames - on kuidagi kaugeks jäänud. Mitte, et ei tahaks suhelda, et oleks tülli läinud, aga kõigi elud veerevad oma rada pidi, kõigil on aega vähe, k.a ka minul ja nii polegi ma paljusid terve igaviku näinud. Samas kui ma mõtlen iga ühe peale eraldi, siis ikka on nad mu südames erilised ja änksad ajad, mis meil olnud, on nii selgelt meeles. On meeles see, miks üks või teine neist oli nii minu inimene, miks mulle meeldis ja aeg-ajalt tahaks neid kõiki näha ja lobiseda. Oi neid inimesi on palju ja ma olen kindel, et kõik need inimesed teavad, et nad on ikka veel osake minu südamest ja kui ma neid näen, siis on mul appi kui hea meel, et neid nägin!