See aasta tulevad jõulud ja aastavahetus mõningate sõprade võrra vaesemalt. Mõned inimesed on läinud ja mõni asemele tulnud. Kahjuks pole ma veel suutnud kõike, mis sel aastal hinge mustanud on, unustada ja andestada. Eelkõige on see kahjuks minule. Aga tagasiteed enam pole, sinna kus kõik katki jäi, tagasi minna ei tahaks ja mujale tagasi minna ei saa. Pole midagi lihtsalt rääkida, pole millegi eest vabandust paluda…tuleb lihtsalt üle saada, eks aeg parandab ka need haavad. Ikkagi on kuidagi nukker ja poolik uude aastasse minna inimesteta, kes väga kaua olid osake meie elust. Aga nii see on, nii see on…

Veel on hingel möödunud tööaasta. Aasta oli täis kahtlusi ja lõpuks ka eneseleidmist ning -mõistmist. Tuli leppida ja oma vigadest õppida. Oli suht keeruline aasta minu jaoks. Õnneks hakkan ma nüüd harjuma oma uue ametikohaga. Endiselt arvan ma, et see amet ei sobi mulle, aga tegelikult pole mul valikut ja hetkel pole ka selles osas tagasiteed. Tuleb ainult edasi minna ))

Need kaks varju võtan ma uude aastasse kaasa ja püüan neile õnelikku lõppu leida.

Kõik muu on mu elus aga kui üks suur värviline lill. Pole igav, endiselt on olemas sõpru, kes on kallid, on töö, on kool, on autojuhiload, on trenn ja vahel ka mõni pidu, on vanemad ja tervis ja kodu ja koer ja MUIDUGI ON KALLIS INIMENE, kes ikka nii karuuu on!!! Kõik need on põhjused, miks vahel mu silmanurgas on õnnepisar…Aitäh!

Kullakesed soovin teile kõigile armastust ja hingerahu! Ja ilusaid lumiseid pühi!

tsauki…selleks aastaks…