Olen juba kolm ööd järjest näinud oma esimest armastust, oma esimesi tõelisi suudluseid unes. Ja iga öö kipub asi aina metsikumaks minema. Kõik need kunagised tunded on juba ei tea kust välja rebitud. Ja ma pole ise nagu mõelnudki kõige selle peale. Ja aju nagu iseenesest töötab. Tekitab unistusi, meenutusi…IMELIK. Varsti kohe aga mu unenäod kaovad, sest ma lähen tagasi tööle ja siis ma enam und ei näe. Või kui näen, siis ei mäleta. Aga meeletud unenäod on mul ikka Hmm, mind kuradikest!