tööd on ikka ja jälle nii palju, et ei jõua ära teha. võiksin kohe päeval ja ööl jutti panna, tööd jaguks 24/7-ks ja siis tuleks ka veel ajast puudu. küsimus on, kui palju tööd ma viitsin ja jõuan teha. ja kas nii palju tööd oleks üldse vaja teha? ja kui nii palju tööd pole vaja, siis kuhu see ülejääv töö panna? kes teeks selle minu eest? õnneks osa tööst ma suudan vältida, teeselda, et ma ei näe seda tööd, et seda pole olemas. osa tööd peab minu järel lihtsalt ootama. ootama kuni ma tulen ja ta võtan endale tööks.
kool+kool ka ootab mind. lõputöö karjub mu järele. tahab, et ma teda kirjutan, aga millegi pärast teen ma näo nagu ma ei kuuleks teda. lõputöö tahab valmis saada, aga ma ei lase. huvitav mida ma ootan? kas seda, et teine kool peale tuleb? ja kas tuleb üldse teine kool? seda ma ju ka veel ei tea.
nii palju küsimusi ja kõigile neile pean ma ju ise vastused leidma, või siis tegelikult, pean neile ise vastama. küsimus on aga: kas hakata kohe vastama või lükata vastamine edasi? ja kas ma pean kohe ka sellele küsimusele vastama või saab seda ka kuhugi edasi lükata? sellele küsimusele võin ma küll kohe vastata või siis homme…
