oh seda eeslikest!

Istun  siin diivanil ja äkki tuleb mulle meelde, appi mul on ju blogi! Ei tea, kas ta alles on, lähen vaatan…Ongi alles! Ja mul on isegi aadress meeles ja paroolidki on veel peas. Nii kahju…,nii kaua unarusse jäetud…, minu väike blogike.

Pole hullu. Elu on siiani nii hirmus kiire olnud, et pole aega sõpradelgi külas käia. On mitu, mitu inimest, kelle juurde juba ammu oleks minna tahtnud, aga lihtsalt pole jõudnud.  Aga varsti algab mul puhkus ja peale jaanipäeva saan kõiki külastada, keda ammu olen juba tahnud näha.

Sel laupäeval on meil klassikokkutulek. Ootan juba põnevusega, saab hullult mulada ja põnevaid  inimesi näha-kuulda.

Koolitöö on siiani ikka edukam olnud, kui viimase viie aasta jooksul ja kes teab, äkki augustis saab see kõik kord läbi…Ma soovin seda küll, hästi tasakesi, et keegi ei kuuleks…

Aitab kah praegu, kell on palju juba ja vaja puhata ööiseks kakaralliks, mis mind ja njuufat ees ootab!

väkke!

Üks väga hea sõber läheb sõjaväkke! Njaa… See koht muudab tavaliselt ikka . Mäletan, milline oli K kui ta sõjaväkke läks – lahke ja hea; kui tagasi tuli – nahaalsem ja julgem. Siis, aga juhtuski see, et ta enam sõbrana mulle ei meeldinud, vaid hakkas teistmoodi meeldima…no ise teate kuidas!!! Selles mõttes ma seda muidugi ei karda, et see sõber hakkab mulle peale sõjaväge ses mõttes meeldima…hihiii. Nii hull ma ikka pole veel, ma looooodan… Lihtsalt, kahju on sellest, et ta on veel ainuke, kes on lahke ja hea. Kui tema ka enam lõpuks pole, siis ei olegi enam kedagi sellist, vaid kõik on karmid, targad ja halastamatud mehed! Karm, karm world!

väikesed harjakesed

Nüüd on mul siis ametlikult väikesed harjakesed, mis puhastavad iga õhtu mu hambavahesid. Loomulikult ei tee nad seda ise! Mina ise teen, aga polegi nii tüütu, kui ma arvasin. Eriti ei viitsi aga oodata seda, kunas jahtub see kummelitee, millega suud loputama pean. Ja nüüd igakord, kui peeglisse vaatan näen, kui ilusad ja puhtad mu hambad ja igemed on ja olen kindel, et mul on hambad veel vähemalt 30 aastat suus.

karvad ja vaglad

Esimene ehmatus oli unenäos. Ärkasin järsku püsti ja karjatasin: ” Appi, kui vastik! “. Karu ehmus ka selle peale üles ja võttis mul käest kinni: ” Mis on? “. Ma lihtsalt nägin, et terve voodi tagune on vastikuid pikki karvu täis. Ja siis nagu teravdasin oma pilku ja vaatasin, et oh, nii palju ei olegi, ja jäin uuesti magama. Kui nii palju pole, siis pole ju hullu! Hommikul vaatasin veel igaks juhuks üle ja polnud seal ühtegi pikka vastikut karva, ainult tekid olid. Hihiii…

Teine ehmatus oli välipeldikus. Mul on ikka vaja igast august sisse vaadata. Seekord ma siis sain. Seal all oli tuhandeid valgeid ussikesi vingerdamas pruunis plögas. Midagi sellist pole ma varem näinud. Pagan, vat see oli õudne! Tükk aega mõtlesin, kas minna veel sinna tagasi. Otsustasin enam mitte alla vaadata. Ühe korra vaatasin veel, õhtul, siis olid kõik magama läinud. Ööd valged vaglakesed!