lihtsalt laupäev

Saigi läbi mu järjeuni!

Täna on nii lihtsalt, nii värske laupäev. Neid on meil viimasel ajal üha enam olnud.  Pidu ikka nii tihti ei pane, kui vanasti. Hakkame vist juba ikka suureks kasvama. Varem nagu ei kujutanud ettegi, et kui on vaba reede, et siis pole möllu. Ja laupäev oli alati surnud päev. Siis ei jõudnud midagi teha, isegi mitte mõelda. Aga nüüdseks on meist saanud elu-valu karskalsed. Mõmm joob ainult saunas käies ühe õlu ja minust ei tasu üldse rääkidagi Muidugi eks vahel ikka on saanud šampust limpsida, aga see on küll niiiiii vähe…Jaaaa, elu läheb edasi ja tasapisi loksuvad kõik asjad niimoodi paika nagu vaja. Elupidutsemised on vist peetud ja nüüd võib ka vahelduseks korraliku inimese elu proovida. Pole paha, muide!!!

2. jaanuar 2009

Tere 2. jaanuar! Täna juba enam pohmakat pole…Päris hea on olla…eile oli küll paha. Pea valutas ja käis ringi. Ok, see selleks. Nüüd tahaks uuelt aastalt midagigi soovida. See aasta vahetus nii kähku. Jõudsime raekojaplatsi ja oligi juba 00.00. Polnud külm ega miskit. Tavaliselt oleme alati külmetanud ja ootanud, kunas tuleb pauk. See aasta tuli pauk täiesti kiiresti. Kõik oli nagu kiirenduse peal. Lõbus oli, naljakas. Pahvisin vesipiipu ja mulisesin. Tantsisime hip-hoppi ja põgenesime koju. Kütsime ahju, siis ma käisin purjus peaga koeraga jalutamas ja siis olime…Ja uus aasta juba oli…

Ah jaa, need soovid nüüd…

Et ma oleksin tubli ja oskaks hinnata kõike seda, mis mul on!

Õnnelikku uut aastat!

Jõuluaeg

See aasta tulevad jõulud ja aastavahetus mõningate sõprade võrra vaesemalt. Mõned inimesed on läinud ja mõni asemele tulnud. Kahjuks pole ma veel suutnud kõike, mis sel aastal hinge mustanud on, unustada ja andestada. Eelkõige on see kahjuks minule. Aga tagasiteed enam pole, sinna kus kõik katki jäi, tagasi minna ei tahaks ja mujale tagasi minna ei saa. Pole midagi lihtsalt rääkida, pole millegi eest vabandust paluda…tuleb lihtsalt üle saada, eks aeg parandab ka need haavad. Ikkagi on kuidagi nukker ja poolik uude aastasse minna inimesteta, kes väga kaua olid osake meie elust. Aga nii see on, nii see on…

Veel on hingel möödunud tööaasta. Aasta oli täis kahtlusi ja lõpuks ka eneseleidmist ning -mõistmist. Tuli leppida ja oma vigadest õppida. Oli suht keeruline aasta minu jaoks. Õnneks hakkan ma nüüd harjuma oma uue ametikohaga. Endiselt arvan ma, et see amet ei sobi mulle, aga tegelikult pole mul valikut ja hetkel pole ka selles osas tagasiteed. Tuleb ainult edasi minna ))

Need kaks varju võtan ma uude aastasse kaasa ja püüan neile õnelikku lõppu leida.

Kõik muu on mu elus aga kui üks suur värviline lill. Pole igav, endiselt on olemas sõpru, kes on kallid, on töö, on kool, on autojuhiload, on trenn ja vahel ka mõni pidu, on vanemad ja tervis ja kodu ja koer ja MUIDUGI ON KALLIS INIMENE, kes ikka nii karuuu on!!! Kõik need on põhjused, miks vahel mu silmanurgas on õnnepisar…Aitäh!

Kullakesed soovin teile kõigile armastust ja hingerahu! Ja ilusaid lumiseid pühi!

tsauki…selleks aastaks…

väsimus + laiskus = 0 tulemus

Püüan juba pool nädalat õppima hakata ja muudkui alustan ja alustan, aga kuidagi kohe ei tule mingit tulemust.

Eile valutas mul päev otsa pea ja siis kui koristamise lõpetasin, pidin lihtsalt magama heitma, sest enam ei jõudnud küll midagi teha. Kella viieks pidin autotundi minema. Läksin ka! Aga seal oli ka jälle üks viga teise otsa! Olin nii krampis rooli taga, et kui lõpuks autost välja astusin, oli hing lausa kinni. Koju kõndides mõtlesin, et ma ei viitsi üldse nii palju pingutada, aga paraku see autosõit nõuab mult ikka pingutust küll. Koju jõudes oleks pidanud õppima hakkama, aga seest oli kõik nii haige, sellest sõidust, et nutsin lihtsalt natuke ja vaatasin telekat, sõin mandariini ja lebotasin. Kella üheksa paiku olin juba maha rahunenud ja hakaksin lõpuks õppima. Pidasin vastu kella üheteistkümneni ja siis olin nii väss, et tuligi uni.

Ja täna peaks ma samuti õppima, aga kõigepealt on vaja teha söök valmis ja siis on dušši alla vaja saada ja siis veel kella neljaks kooli minna ja siis õhtul ma olen jälle nii väss, et ei jõua jälle. Ja nii iga päev. Koguaeg on vaja veel midagi muud teha. Ma peaks lihtsalt põgenema kuhugi üksikule saarele, et midagi ära teha. Kus keegi mind ei segada ei saaks ja minu ainus kohustus oleks õppida. Siin ma pean end jagama mitmete-mitmete asjade vahel. Ma ei oska ennast sellest kõigest välja lülitada. Ma ei oska olla nii, et kõik muu jääb tahaplaanile. Samas paistab, et muudmoodi ma ikka õpitud ei saa, sest muu väsitab ja neid asju on nii palju, mida koguaeg vaja teha, et lõpuks: EI VIITSI JA EI JÕUA!

PS! Tegelikult pole siin pooli asju ka kirjas, mida ma veel tegema pean. Just, pean, sest muudmoodi ei oska lihtsalt olla. Praegu võiks ju ka õppida, mitte siin posti kirjutada.

Hiljuti me mõtlesime J-ga, et kuidas meie emad küll jõudsid nii palju. Käia tööl, teha kolm korda päevas süüa, pesta pesu käsitsi, pidada maakodu, kus oli aiamaa ja kartulipõld jne. Elus ei kuulnud, et ema oleks vingunud, et nii raske on. Kuidas küll meie nii palju nõrgemad oleme, seda ei tea. Ja siis, me mõtlesime J-ga, et meie jaksame vähem, kohe palju-palju vähem ja oleme nii väsinud ja muudkui vingume. Raha on meil rohkem, kui meie emadel üldse kunagi oli ja vaeva vähem, aga ise oleme nii väetid. Nukraks teeb!

appi!…

…ma pole ka juba sada aastat kirjutanud. See tuleb muideks sellest, et mul on nii palju tegemist, et lihtsalt pole viitsimust olnud. Nädalavahetusel pidasime sünnat, mis oli eriti chill, aga kahjuks sai liiga ruttu läbi. Oleks veel joonudki, aga mu kallike vist hakkab vanaks jääma, sest ta alati veab mind koju, just siis, kui ma tahaks veel edasi juua. Samas ta ilmselt päästab mind surnuks joomisest. Ei tea, peale suitsetamisest loobumist läheb alko mul ikka palju paremini alla. Või äkki kujutan ma jälle endale midagi ette.  Ette kujutada on aga väga tore, sest  siis on vähemalt midagi kirjutada.  Üldiselt ma tunnen  viimasel ajal ennast jubeda realistina ja valus on lausa kirjutada, sest midagi ilusat ja romantilist mu peas pole. Kõik on selge, kalkuleeritud ja mõistuspärane. Ühesõnaga IGAV. Ja muidugi tööd ja tegemised on ka nii tavalised, et mingit pulli otseselt juhtunud pole ja minu hing elab absull kõik vähegi häirivad asjad niisuuguse loogikaga üle, et pole midagi nutta ega naerda. Deem, küll ma olen ikka IGAV.

…

Hommikul tõusen ma üles. Ja jälle on veider olla. Oleks nagu väsinud, aga pole ka. Täna nägin ma muidugi erinevaid unenägusid ka. Viimane lõppes sellega, et ma seisin Karete bussipeatuses ja pakkusin sõpradele vürtsikilu vaarika-kodujuustu-krevettidega, ise kodus tehtud ja uskumatult head. HMM, mida veel?!

Mulle tundub lihtsalt, et hakkan ära väsima, sest teist nädalat käin tööl nii, et mul ainult kaks vaba päeva. Ja see muutub koormavaks. Ma olen nii väss, et kõik mõtted ja tunded võimenduvad ja aru ei saa, mis tegelikult on. Ainult tean, et mul on varem ka selliseid perioode olnud ja seepärast oskan juba aru saada, mis värk on. Minu jaoks on neid asju liiga palju, mis vaja ära teha. Kuidagi peab muidugi hakkama saama, vast saab kah. Äkki kui natuke vaeva näen ja oma emo kaugusesse lükkan, siis lõpuks saan ka vabaks, neist asjust, mis mind koormavad ja mu hinge rahule ei jäta- lõpetamata kool ja see töökoht. Hüsteerilist mind tuleb muidugi ette, vahel kui ärkan ja õhtul kui magama jään. Üks on näinud ja teab, teised vist ei tea ja parem ka kui te seda ei näe. Huuuuu…prrrrrr…see pole tegelikult mina!

Aga sügis on ilus. Jalutan koguaeg mööda Kesk tänavat ja seal on nii palju kastanaeid. Tahaks kõik need munad tasku pista, aga ei mahu ja ei ole ju mõtet ka, tasku saab täis ju. Okei, lähen nüüd jälle Kesk tänavale pissile ja muud ka, koeraga muidugi. Hahaaa…

seisak

Ma ei oska praegu mitte mellestki kirjutada. Kõigele ,millele mõtlen, tundub targutamisena. Paistab, et käes on targutamise aeg. Siin ei taha ma aga targutada, las need mõtted jäävad mõteteks, küll nad kaovad.

Eile ma arutlesin teemal: “Miks ma kardan õppesõitu?”

Tundub, et ma muud ei karda, kui ainult avariid teha. Eks see vist tuleb ikka sellest, et eelmine kuu me ajasime ju koera alla. See oli jube! Kuidas see koer lendas ja kiunus. Mul tükk aega jalad värisesid ja mõtlesin, et mina küll poleks suutnud veel edasi  sõita.  Ma ei teagi, kas see koer lõpuks ka elama jäi, aga see pauk pani mind mõtlema, et mis siis veel saaks, kui inimese alla ajaks. See oleks küll elu-šokk, aga … Nii ei tohi mõelda. Ei saa ju koguaeg mõelda halbadele asjadele ja mis võiks juhtuda. Ometi on mul see komme, just nii mõelda!

ma lihstsalt ei saa…

Unenäod on ikka nii lahedad. Täna öösel ma näiteks nägin, et mul oli kamina peal kaka väikest rästikut. Siis ma panin nad maha ja nad kadusid mööda tuba laiali ja ma hakkasin neid püüdma. Teadsin, et nii nad mind ei hammusta, kui sabast kinni võtan. Püüdsingi mõlemad kinni niimodi ja panin tagasi kamina peale. No kas pole veider! Üks rästik oli nii tugev, et oleks mul võinud peaaegu kätt väänata ja ma tundsin ka seda  Mingil hetkel keegi tõstis ühe rästiku üles ja talle olid väiksed tiivad kasvanud. Ja siis me kilkasime temaga, ma ei tea kellega, et appi need on hoopis väiksed draakonid. No ma ei tea, ikka jumala lahe mu arust. Elus ei mõtle mingite draakonite peale ja veel ammugi pisikeste rästikust muundunud draakonikeste peale ja siis näed unes midagi sellist. Uned on ikka kõige kummalisemad, naljakad ja ettearvamatud. Sürrrrrrrrr…

Puhkus ja unenäod

Tavaliselt ma und ei näe, kuna magan päeval ja see uni on surmauni. Ükski unenägu ei julge sellesse unne astuda. Täna on puhkuse esimene hommik ja ma ärkasin selle peale, et nägin und.  Ikka, ikka olin koos oma töökaaslastega ja eriti just nendega, kellega suhtlemine mult tibake vaeva nõuab. Ma ei vihka neid ja ma olen endaga nii palju vaeva näinud, et ma ei mõtle neist enam isegi halvasti, aga millegi pärast teevad nad aeg-ajalt jälle neid asju, mille pärast nad mulle ei meeldi. Nad on just sellised nagu nad on, pole midagi teha. Kindlasti ei meeldi mina ka mõnele inimesele. Õnneks ma ei tea seda, sest siis ma ei ütleks talle McTere!

Tegelikult on juba jaanipäevapeo ärevus. Šašlõkk on külmas, koht on olemas, sõbrad tulemas, kõik on nii… olemas.

Ja nüüd ma hakkan koristama, sest nädalane haigus ja tööl käimine on korterisse oma jälje jätnud – tolmuse ja karvase. Loomulikult tulevad täna veel kapid ka ja ma saan riided lõpuks kotist kappi. Enne tuleb nad ju veel ära ka  pesta, sest nad ei lõhna mitte Lenori järele, vaid see on lõhn, mis tuleb kolm kuud mustas prügikotis seismisest…paha, paha.

No nii…START siis!