esimene

Olen juba kolm ööd järjest näinud oma esimest armastust, oma esimesi tõelisi suudluseid unes. Ja iga öö kipub asi aina metsikumaks minema. Kõik need kunagised tunded on juba ei tea kust välja rebitud. Ja ma pole ise nagu mõelnudki kõige selle peale. Ja aju nagu iseenesest töötab. Tekitab unistusi, meenutusi…IMELIK. Varsti kohe aga mu unenäod kaovad, sest ma lähen tagasi tööle ja siis ma enam und ei näe. Või kui näen, siis ei mäleta. Aga meeletud unenäod on mul ikka Hmm, mind kuradikest!

enesepettus ja eneseavastus

Vahel on hea ennast petta. Petadki ära ja kõik tundub ok. Ja siis tuleb päev, kui hing tahab enda vastu jube aus olla, vaatad sügavale enda sisse ja saad aru, et kõik ikka pole nii nagu nädal tagasi mõeldud. Aususega muidugi elus läbi ei löö. Ja tundub, et vahel ei tohi enda vastugi aus olla, et teatud asju teha saaks või teatud inimestele haiget ei teeks. Kui hoolida, siis ei saagi aus olla. Ja lõpuks, ei tea ma üldse, et kas see, mis täna tundub õige, on seda ka nädala pärast. Kas see ausus tasuks ennast ära. Äkki ma mõtlen hoopis ümber ja siis on see kõik vale. Ei tea, ei tea.

Leidsin emme juurest oma vana päeviku eile. Lugesin ja lugesin. Küll mulle oli ikka palju poisse meeldinud! Hiihiii… Mõne nime lugedes, ei tulnud nägu kohe meeldegi ja mõni nimi tekitas hoopis üllatust: kas tõesti tema meeldis mulle ka, mis siis, et ühe päeva No ja see nutt ja hala, mis seal päevikus veel oli. Oh jumal küll, naljakas. Olen ikka natuke muutunud. Mõned mõtted olid aga täpselt sellised nagu mu praegusedki. Täitsa minu kirjutatud päevik. Käekiri oli sama kole juba siis, üks sodiladu. Elu paistis ka siis üks sodiladu olevat.

Vähemalt on näha, et ma olen ikka kõvasti edasi arenenud, kui hakata võrdlema. Kõik on ikka palju ilusam ja nunnum ja lõbusam ja armasam. Jeeeeee!

minu isiklik seiklusrada

Päev algas taara vedamisega. Virgutav algus hommikuks, ooo milised aroomid. Muidugi tegin oma seljale aia, seal niimoodi kükitades ja taarat sorteerides. ok… Eks peale taararallit tulin linna ja proovisin kõik kesklinnas müügil olevad mustad joped endale selga. Mitte korraga muidugi. Üks oli ainult ilus, aga raha enam mul niipalju ei olnud, et seda kohe endale saada. Nii ja siis kollasime M-ga veel linna peal ja poole kolmeks pidin hambaarstile minema. Loooooooooooomulikult olin ma jälle hambaarsti aja  telefonis valesti kuulnud ja tegelikult oli mu aeg hoopis kell kaks. Õnneks on mul tore hambaarst, kes armastab nii väga minu hammaste kallal nokitseda, nii et sain ikka tooli ja mõnusaid puuriurinaid kuulda. Nüüd on mul kõik hambad terved, hingeõhk värske ja orbitiline. No ja edasi juhtus veel mõni huvitav asi, jäime mingite inimestega R-kioskisse kinni. Uks ei tulnud lahti. Üks tüdruk oli targa peaga seda ukselukku seal keerutanud ja meid kinni võlunud. Kaks R-kioski mutti olid endast väljas, muudkui tänitasid, et no oli nüüd vaja näppida ja et see kes tegi, tehku nüüd uks ise lahti. Väljaspool olid vene vanamutikesed, kes ka jõu ja nõuga püüdsid abiks olla. Mina olin lihtsalt vait ja närvis ja mõtlesin, et on ikka loll tibi, oli tal vaja seda ust näppida, buss läheb nüüd ka mul veel ära. Õnneks mingi ime läbi sai mutike ukse lahti ja jõudsin veel nr 4 peale, et koju kiiresti saada. Sõitsin bussiga ja kodu oli juba peaaegu paari sammu kaugusel, kui bussijuht lihtsalt külma tursa näoga Kastani peatusest mööda sõitis. Mis siis, et rahvas bussis lõugas, ei kottind bussijuhti. Sõidutas meid Kalmistu peatusesse ja teatas uhkelt:”Kastani, järgmine peatus Kalmistu.” Juhhhuuuu…Einoh proovi siis niimoodi külma närvi säilitada, vägisi kisub asi veriseks

väike ime

Vahel on nii palju asju, mida ma tahaksin kirjutada, aga kahjuks siia ei saa. Paberile ei hakka kirjutama. Mõned asjad räägin sõpradega läbi, mõned asjad endaga, mõned asjad peavad ise lahenema. Üldiselt olen ma oma mõtetega õppinud väga hästi hakkama saama ja neid mitte liiga tõsiselt võtma. Kui vahel tekibki mõni ahastuse moment, siis tavaliselt teen sellele kiirelt lõpu, kas siis mõne naljaga(omast arust) või siis blokin selle mõtte kohe ära, nii et ta ka meelest läheb. Vahel aga tulevad mõnele segadusele hoopis lihtsad lahendused. Hea, et on veel neid inimesi, kes kahe sõnaga oskavad asja nii paika panna, et rohkem polegi vaja, kõik on selge ja lõpetatud. Jah…elu on tõesti naljakas!