meeskriitikute tule all

1. mats: sa tantsid, sest sul on tähelepanu vajadus

2. mats: su jutt on alati nii igav, et uni tuleb peale

3. mats: sa oled lobiseja, pläkutaja, teiste asjades surkija.

Ma ei tea, küll kellega te mind sassi ajate. See küll mina pole

tantsud ja trallid

Käisime siin mõni päev tagasi mõndade haede sõpradega lauluka kontserdil. Hullult äge oli. Aga mitte sellepärast, et kontsert oleks nii vahva olnud, vaid sõbrad olid head ja jõin ennast kahest siidrist ja poolest õllest täitsa purjakile. Nalja oli kui palju. Tundsin ennast nagu teismeline, kes mõnest joogist purju jääb ja siis lollusi teha tahab. Aga ainult tahab, sest hea, et ma juba suur olen ja ikka enne mõtlen ka, kui midagi teen. Hahahaaaa… Muidu oleks ma seal küll selle lauluka pahupidi pööranud. Pärast pidu jalutasime koju ja lällasime, kiikusime jõe ääres ja seisime Statoilis ilmatuma pika järjekorra, et saaks osta mullivett ja olematu lihaga lihapirukat. Ja siis juhtus meil üks väike äpardus, mille stsenaarium oli kui seriaalist. Ma arvan, et kogu meie õhtu oligi ühe seriaali üks osa alapealkirjaga “Ootamatused”.

Kontserdi kohta pean nii palju ütlema, et kui minna ikka ainult bändi pärast, siis peaks asi toimuma väiksemas kontekstis ja kohad peaksid olema võimalikult ees ja sound võiks parem olla (eriti kui tegmist on The Suniga).

Nüüd hakkab mul aga pikem paus tööst. Viis päeva vabadust. Saan ehk jälle neid sõpru ka külastada, keda juba üle kuu pole näinud.

Sügisel on mul kavas, aga korralikuks koolilapseks hakata. Hakkan jälle loengutes käima, siis ehk tuleb see koolitunne sisse tagasi. Seda on nii väga vaja, selleks et suudaks õppida ja lõpuks baka-kraad välja teenida. Plaan on hea!