esimene

Olen juba kolm ööd järjest näinud oma esimest armastust, oma esimesi tõelisi suudluseid unes. Ja iga öö kipub asi aina metsikumaks minema. Kõik need kunagised tunded on juba ei tea kust välja rebitud. Ja ma pole ise nagu mõelnudki kõige selle peale. Ja aju nagu iseenesest töötab. Tekitab unistusi, meenutusi…IMELIK. Varsti kohe aga mu unenäod kaovad, sest ma lähen tagasi tööle ja siis ma enam und ei näe. Või kui näen, siis ei mäleta. Aga meeletud unenäod on mul ikka Hmm, mind kuradikest!

armukadedus

Tuleb välja, et ma olen ka ikka armukade. Pole juba ammu olnud ja nüüd siis järsku olin. Vai seda armukadeduse ussi, kõik mõtted ajab vussi.

Aga õnneks magasin ennast välja ja sain aru, et pole mõtet väga piinata ennast ja teisi. Sest nii nagu mina tahan, et mul oleks lõbus, nii tahavad ka teised lõbutseda. Aga ilma minuta lõbutsemine, see ei mahtunud mulle lihtsalt pähe. Ilma minuta naerda, kuidas nad võisid ometi!

purjakil hommik

Tundub, et ainult napsuse peaga tuleb mulle meelde siia midagi toksida.

Praegu nt olen istunud umbes poolteist tundi ja üksi viina libistanud ja kortereid vaadanud. Käisin Cosmodrome’il ja tundub, et mulle enam nii hullult ei istu see muss. Pigem kuulaks enne R’n'b-d ja chilliks selle järgi. Muidugi keerlevad peas sajad mõtted ja tahaks nii rääkida ühe inimesega, aga ei saa, sest ta pole levis. Üks inimene, keda kiusata tahaks, tema norskab ja nii ma istun siin üksi…

Tundsin kevade lõhna üks päev, see meenutas mulle nii mõndagi, lausa sees hakkas keerama.

Mis siis veel hingel!?

Üks sõprus on katki, aga mina ka ei tea, mida teha…Mulle ei meeldi selline kahevahel olek, samas ei kujuta ma ette, et me enam kunagi ei suhtle…Tundub jube ajukas…juba algusest peale…oeh, ma ei teagi… Midagi on ikka puudu, kui seda sõprust pole…Kahju!

Ja tundub, et tõesti tuleb varsti endale pisike inimene teha, sest pidu on igav ja elu nõuab midagi uut ja see uus ehk ongi uus elu…

Eks näis…

karistus

Läksin eile vana töökaaslase juurde külla ja jätsin oma K maha. Ja karistus oli hommikul käes. Selline pohmakas, et ma üldse ei mäleta, kunas mul viimati nii halb oleks olnud. Õhtul kui üles tõusin olid veel masendusmõtted ka. Ja loomulikult tunne, et ma enam kunagi ei joo. Uhh! Prrrrrrrrrrr…

Õnneks olen ma nii tubli, et koledad mõtted kohe peast pühin ja ennast eriti ei piitsuta. Noh ikka juhtub! Nüüd tahaks juba burksi süüa. Ja siis täiskõhuga tulevad head mõtted, et millega oma pahategu nüüd lunastada. Ja mõelda sellele, et kas tegelikult ka pidada lubadust – ma enam kunagi ei joo! hahaa, hihiiii

jõuluõhtul…

…istun ja mõtlen, et mis siis, et lund pole, ikkagi on jõulud ja ikkagi on palju soove ja tibake rohkem pühalikkust. kui igas tavalises õhtus. Kasvõi üksi olles on hea ja rahulik ja kõik on hästi. Võib-olla keerleb peas mõni jõuluunistus, mis jääbki ainult unituseks, võib-olla on südames palju rohkem armastust, kui muidu. Lihtsalt tore on ja hea! Aga tegelikult võiks ikka lumi maas olla, saaks minna jalutama ja nautima, kuidas lumi sillerdab ja kõik on nii vaikne ja tuledes. Ah, mis ma siin ikka nüüd nii melanhoolitsen, olen vist natsa juba võtnud! Jõulukallistused kõigile!

jne.

Pühapäeval läksin peale puhkust esimest korda tööle. Küll ei tahtnud minna! Üldse ei viitsiks tööd teha. Lebotaks niisama, käiks koolis, igav küll ei hakkaks. Ainult raha saab otsa. Noh, muidugi kui tööle jõudsin, oli ikka tore, toredate inimestega tööd teha. Täitsa ok oli. Kui nüüd ainult väsimust peale ei tuleks.

Muide paar asja on koolis juba tehtud. Mõned eksamid veel jäänud, siis algab kevadsemester. Loodan nii väga, et kõik õnnestub. Ja 10 aastat hingevaeva saab lõpuks pühitud. Üks etapp elust on sellega siis selja taha jäetud. Kui kaua ma olen seda pusinud! Paar aastat vahepeal lausa lootuse kaotanud. Aga nüüd tunnen jälle, et ikka saan hakkama. Teen ära! Jeeeee!

Üks sõber tuleb varsti sõjaväest linnaloale. Pidu! Järgmine nädal ootab meid gängi teatrikülastus ja pärast õhtusöök. Ja siis tulevad jõulud ja siis aastavahetus. Lahe!

elu või midagi…

Üks sõber ütles kord, et teed nädala sees omi asju ja unustad kõik ära, mis muidu hinge närib. Ja tal on kuradima õigus. Nädala sees tõesti unustab kõik ära. Askeldad oma pisikeses maailmas, teed asju, mis vaja. Polegi nagu midagi viga. Kõik on ok. Aga siis tuleb nädalavahetus, kui mõistus läheb n.ö puhkusele, vat siis läheb alles hingetralliks. Ja see hingetrall on muidugi lõpp-nunnu ja kõik mida veel, aga…Tavaliselt lõppevad sellised trallid rämeda pohmakaga. Ja siis tuleb jälle esmaspäev ja kokkulappimisnädal, et saaks uuel reedel jälle “moosi segi peksta”.

väsimus + laiskus = 0 tulemus

Püüan juba pool nädalat õppima hakata ja muudkui alustan ja alustan, aga kuidagi kohe ei tule mingit tulemust.

Eile valutas mul päev otsa pea ja siis kui koristamise lõpetasin, pidin lihtsalt magama heitma, sest enam ei jõudnud küll midagi teha. Kella viieks pidin autotundi minema. Läksin ka! Aga seal oli ka jälle üks viga teise otsa! Olin nii krampis rooli taga, et kui lõpuks autost välja astusin, oli hing lausa kinni. Koju kõndides mõtlesin, et ma ei viitsi üldse nii palju pingutada, aga paraku see autosõit nõuab mult ikka pingutust küll. Koju jõudes oleks pidanud õppima hakkama, aga seest oli kõik nii haige, sellest sõidust, et nutsin lihtsalt natuke ja vaatasin telekat, sõin mandariini ja lebotasin. Kella üheksa paiku olin juba maha rahunenud ja hakaksin lõpuks õppima. Pidasin vastu kella üheteistkümneni ja siis olin nii väss, et tuligi uni.

Ja täna peaks ma samuti õppima, aga kõigepealt on vaja teha söök valmis ja siis on dušši alla vaja saada ja siis veel kella neljaks kooli minna ja siis õhtul ma olen jälle nii väss, et ei jõua jälle. Ja nii iga päev. Koguaeg on vaja veel midagi muud teha. Ma peaks lihtsalt põgenema kuhugi üksikule saarele, et midagi ära teha. Kus keegi mind ei segada ei saaks ja minu ainus kohustus oleks õppida. Siin ma pean end jagama mitmete-mitmete asjade vahel. Ma ei oska ennast sellest kõigest välja lülitada. Ma ei oska olla nii, et kõik muu jääb tahaplaanile. Samas paistab, et muudmoodi ma ikka õpitud ei saa, sest muu väsitab ja neid asju on nii palju, mida koguaeg vaja teha, et lõpuks: EI VIITSI JA EI JÕUA!

PS! Tegelikult pole siin pooli asju ka kirjas, mida ma veel tegema pean. Just, pean, sest muudmoodi ei oska lihtsalt olla. Praegu võiks ju ka õppida, mitte siin posti kirjutada.

Hiljuti me mõtlesime J-ga, et kuidas meie emad küll jõudsid nii palju. Käia tööl, teha kolm korda päevas süüa, pesta pesu käsitsi, pidada maakodu, kus oli aiamaa ja kartulipõld jne. Elus ei kuulnud, et ema oleks vingunud, et nii raske on. Kuidas küll meie nii palju nõrgemad oleme, seda ei tea. Ja siis, me mõtlesime J-ga, et meie jaksame vähem, kohe palju-palju vähem ja oleme nii väsinud ja muudkui vingume. Raha on meil rohkem, kui meie emadel üldse kunagi oli ja vaeva vähem, aga ise oleme nii väetid. Nukraks teeb!

tundeline

Täna olen siis lõpuks jõudnud oma loogikaga nii kaugele, et olen tundeline. Unenäos juba olin ja kui üles tõusin, siis olin juba supertundeline ja õue minnes muudkui mõtlesin ja hing on nii, niii…Muidugi mul on hea meel, et ma vahel ka tundeline olen, see näitab mulle ikka, et ma olen veel naine ja vahel võin mina ka niii, niii…hell olla Ja ometi, kui ma seda siia nüüd kirjutan, siis tahaks selle kohe ära kustutada, aga ma nimelt ei tee seda. Olgugi, et mulle kohe tundub, et nõme on niimoodi õhata, siis pole midagi teha, olengi nõme siis vot.

See ebaharilik tunnetemöll lõppeb õhtuks kindlasti pisaratega ja kõiges on süüdi muidugi tähed.

???

Vahel ma mõtlen, et kas mina ka muutun iga aastaga aina pahamaks, et ma pole enam nii hea, kui näiteks aasta tagasi. Mulle endale küll tundub, et see on nii. Ma üritan ikka olla parem kallim oma mehele, sõber oma sõpradele, töökaaslane oma tööskaaslastele, ometi jääb mulle tunne, et tuleb välja hoopis vastupidine, et olen hullem, palju hullem. Ma ei oskagi öelda, milles see tunne väljendub. Õelust oleks nagu minu ümber nii palju, et see mõjub ka mulle. Või tuleb see hoopis minust? Või kujutan ma asju ette? Ei tea, ei tea. Tahaks nüüd täna kohe hakata heaks, aga vist ei oska enam nii hea olla. Nuuks…