Tundub, et ainult napsuse peaga tuleb mulle meelde siia midagi toksida.

Praegu nt olen istunud umbes poolteist tundi ja üksi viina libistanud ja kortereid vaadanud. Käisin Cosmodrome’il ja tundub, et mulle enam nii hullult ei istu see muss. Pigem kuulaks enne R’n'b-d ja chilliks selle järgi. Muidugi keerlevad peas sajad mõtted ja tahaks nii rääkida ühe inimesega, aga ei saa, sest ta pole levis. Üks inimene, keda kiusata tahaks, tema norskab ja nii ma istun siin üksi…

Tundsin kevade lõhna üks päev, see meenutas mulle nii mõndagi, lausa sees hakkas keerama.

Mis siis veel hingel!?

Üks sõprus on katki, aga mina ka ei tea, mida teha…Mulle ei meeldi selline kahevahel olek, samas ei kujuta ma ette, et me enam kunagi ei suhtle…Tundub jube ajukas…juba algusest peale…oeh, ma ei teagi… Midagi on ikka puudu, kui seda sõprust pole…Kahju!

Ja tundub, et tõesti tuleb varsti endale pisike inimene teha, sest pidu on igav ja elu nõuab midagi uut ja see uus ehk ongi uus elu…

Eks näis…

…täielikku talveunne…minu blogi muidugi…, aga kevad hakkab tulema, nii et äkki prooviks uuesti…

Kõige kurvem ongi see, et mul pole endale mitte midagi kirjutada. Kõik on nii tavaline, nii loogiline, nii hästi, mitte midagi pole nagu vildakuti. Pole eneses midagi kritiseerida, ega pole ka midagi ülevoolavalt ägedat. Kõik on lihtsalt hästi. Eluke veereb omasoodu, sihid on paigas, muudkui rühin nende poole. Isegi külm pole sellel talvel olnud.

Kas tõesti olen ma nii igav, et isegi pahandusi minu peas ei liigu!? Vist jah, aga ainult vist…Ja üldse kõik asjad tunduvad viimasel ajal nii lihtsad ja mitte midagi ei tekita paanikat ja ängi, et lausa imelik hakkab. Tervis on super!

No mida veel elult tahta! Ela krt! Aga äla mölise!

On päevi, kus mind tõesti ajab närvi kogu see valede kogus, mis maailmas on. Ajab närvi see, et kui aus ma ei püüaks ka olla, lõpuni aus ma ei saa kunagi olla, siis oleks ilmselt hull. Kui palju inimesi elavadki ainult vales ja nendega suheldes pead sa ise ka valetama, et üldse saaks nendega suhelda, aga sa pead nendega suhtlema, muudmoodi ei saa. Ajab närvi see, kui palju peab elus teesklema, et hing sees püsiks. Ajab närvi see, kui vahel pead iseendalegi valetama, et pea püsti edasi minna. Muudkui pead valetama ja valetama, et maailm sind ära ei sööks ja et endast jagu saaks. Kuidas ma tahaks vahel karjuda, neid asju välja, mille pärast ma valetama pean. Aga ainus, kes haiget saaks oleks ilmselt mina ise. Nii et ei tasu ära.

Ma tean, et selline ongi ju elu. Ja inimene on ekslik ja valetamine on mingil määral ka andestamine iseendale, et oled inimene ja ekslik, ja teised on sedasama. Aga lihtsalt…vahel ma vihkan nii väga ükskõik, kui süütut valetamistki ja tahaks olla aus, aus, aus…

Selline kiiks on mu sees!

Läksin eile vana töökaaslase juurde külla ja jätsin oma K maha. Ja karistus oli hommikul käes. Selline pohmakas, et ma üldse ei mäleta, kunas mul viimati nii halb oleks olnud. Õhtul kui üles tõusin olid veel masendusmõtted ka. Ja loomulikult tunne, et ma enam kunagi ei joo. Uhh! Prrrrrrrrrrr…

Õnneks olen ma nii tubli, et koledad mõtted kohe peast pühin ja ennast eriti ei piitsuta. Noh ikka juhtub! Nüüd tahaks juba burksi süüa. Ja siis täiskõhuga tulevad head mõtted, et millega oma pahategu nüüd lunastada. Ja mõelda sellele, et kas tegelikult ka pidada lubadust – ma enam kunagi ei joo! hahaa, hihiiii

Enne aastavahetust, umbes üheksa ajal õhtul käis hull pauk. Kamina pealt kukkus väike, umbes 5 cm raudlullake kamina ees olevale klaasile. Ekstra lasime selle klaasi teha, et oleks pop kaminaesine. Maksis üle tonni krooni ja piisas väiksest raudasjakesest, et kogu klaas puruneks ühe suure pauguga tuhandeks killuks. Terve köögipõrand oli õnne täis. Pühkisin õnne kokku ja sain terve kilekotitäie. Ei raatsigi seda killuhunnikut ära visata veel…

Muidu möödus aastavahetuse trall väga lõbusalt, minul vähemalt. Mul oli endaga nii tore olla ja kahju oli kohe hommikul koju minna, sest selline möllu tuju oli peal.

Uuelt aastalt ma soovisin, et mul ikka mõistust oleks ja et kõik keerleks ainult minu ümber. See viimane oli muidugi väikse irooniaga mõeldud.

Luban, et kirjutan blogi ka rohkem. Viimasel ajal see on mul ikka täitsa unarusse jäänud. Ja proovin natsa huvitavam olla, et te minuga igavuse kätte ära sureks.

Võiks siis äkki teha mingeid kokkuvõtteid, aga polegi nagu midagi kokku võtta. Kõik otsad on lahtised ja minu mõtted sama moodi iga päev erinevad. Mitte muhvigi pole muutunud. Ja nagu näha mingit kirjaneitsit minust ei saa, sest mõtteid pole ja elu on tavaline ja ma ei viitsi targutada ka. Ja mõni asi on kohe nii selline, millest võiks kirjutada terve romaani, aga lihtsalt sõnu ju pole ja ei taha siia kirjutada.

Igal juhul head vana lõppu ja uute asjade algust! Mulle, sulle, neile ja meile…jne.

…istun ja mõtlen, et mis siis, et lund pole, ikkagi on jõulud ja ikkagi on palju soove ja tibake rohkem pühalikkust. kui igas tavalises õhtus. Kasvõi üksi olles on hea ja rahulik ja kõik on hästi. Võib-olla keerleb peas mõni jõuluunistus, mis jääbki ainult unituseks, võib-olla on südames palju rohkem armastust, kui muidu. Lihtsalt tore on ja hea! Aga tegelikult võiks ikka lumi maas olla, saaks minna jalutama ja nautima, kuidas lumi sillerdab ja kõik on nii vaikne ja tuledes. Ah, mis ma siin ikka nüüd nii melanhoolitsen, olen vist natsa juba võtnud! Jõulukallistused kõigile!

Pühapäeval läksin peale puhkust esimest korda tööle. Küll ei tahtnud minna! Üldse ei viitsiks tööd teha. Lebotaks niisama, käiks koolis, igav küll ei hakkaks. Ainult raha saab otsa. Noh, muidugi kui tööle jõudsin, oli ikka tore, toredate inimestega tööd teha. Täitsa ok oli. Kui nüüd ainult väsimust peale ei tuleks.

Muide paar asja on koolis juba tehtud. Mõned eksamid veel jäänud, siis algab kevadsemester. Loodan nii väga, et kõik õnnestub. Ja 10 aastat hingevaeva saab lõpuks pühitud. Üks etapp elust on sellega siis selja taha jäetud. Kui kaua ma olen seda pusinud! Paar aastat vahepeal lausa lootuse kaotanud. Aga nüüd tunnen jälle, et ikka saan hakkama. Teen ära! Jeeeee!

Üks sõber tuleb varsti sõjaväest linnaloale. Pidu! Järgmine nädal ootab meid gängi teatrikülastus ja pärast õhtusöök. Ja siis tulevad jõulud ja siis aastavahetus. Lahe!

Üks sõber ütles kord, et teed nädala sees omi asju ja unustad kõik ära, mis muidu hinge närib. Ja tal on kuradima õigus. Nädala sees tõesti unustab kõik ära. Askeldad oma pisikeses maailmas, teed asju, mis vaja. Polegi nagu midagi viga. Kõik on ok. Aga siis tuleb nädalavahetus, kui mõistus läheb n.ö puhkusele, vat siis läheb alles hingetralliks. Ja see hingetrall on muidugi lõpp-nunnu ja kõik mida veel, aga…Tavaliselt lõppevad sellised trallid rämeda pohmakaga. Ja siis tuleb jälle esmaspäev ja kokkulappimisnädal, et saaks uuel reedel jälle “moosi segi peksta”.

Vahel on hea ennast petta. Petadki ära ja kõik tundub ok. Ja siis tuleb päev, kui hing tahab enda vastu jube aus olla, vaatad sügavale enda sisse ja saad aru, et kõik ikka pole nii nagu nädal tagasi mõeldud. Aususega muidugi elus läbi ei löö. Ja tundub, et vahel ei tohi enda vastugi aus olla, et teatud asju teha saaks või teatud inimestele haiget ei teeks. Kui hoolida, siis ei saagi aus olla. Ja lõpuks, ei tea ma üldse, et kas see, mis täna tundub õige, on seda ka nädala pärast. Kas see ausus tasuks ennast ära. Äkki ma mõtlen hoopis ümber ja siis on see kõik vale. Ei tea, ei tea.

Leidsin emme juurest oma vana päeviku eile. Lugesin ja lugesin. Küll mulle oli ikka palju poisse meeldinud! Hiihiii… Mõne nime lugedes, ei tulnud nägu kohe meeldegi ja mõni nimi tekitas hoopis üllatust: kas tõesti tema meeldis mulle ka, mis siis, et ühe päeva No ja see nutt ja hala, mis seal päevikus veel oli. Oh jumal küll, naljakas. Olen ikka natuke muutunud. Mõned mõtted olid aga täpselt sellised nagu mu praegusedki. Täitsa minu kirjutatud päevik. Käekiri oli sama kole juba siis, üks sodiladu. Elu paistis ka siis üks sodiladu olevat.

Vähemalt on näha, et ma olen ikka kõvasti edasi arenenud, kui hakata võrdlema. Kõik on ikka palju ilusam ja nunnum ja lõbusam ja armasam. Jeeeeee!